Naljakas, kui sa inimest elus kunagi näinud ei ole. Ainult pildi pealt. Ja kui sa teda siis tänaval märkad tuleb ta sulle kuidagi tuttav ette, ei tea, kus teda näinud oled. Unustad end vaatama ja püüad meenutada.. Mõni hetk lööbki sulle pähe ta positsioon ja nimi. ja kõik on selge. M***, ma nägin täna *k*t! Kaks korda lausa. Teine kord nägime Krooksus istudes teda möödumas. Lauraga otsustasime tähtsad Tore tegevused hüljata ja kõhtu täitma minna. Mina võtsin friikartuleid (viimane kord!) ja tema otsustas kartulisalati kasuks. Mina tellisin, nagu ikka. Ja meil jäi viis krooni puudu, aga müüja ( pika patsiga onü) otsustas meie tellimuse siiski täita. Siuksed asjad panevad naeratama. Täna on esimene september ka. Homme on Getu sünnipäev, et see mulle meelde jääks.. Aga.. veel koolist. Peale aktust tuli meie juurde meie endine matemaatika õpetaja, kes kahjuks pensionile läheb. Ta tuli ja kallistas meid Lauraga. Ta lausus nii siiralt hoolitsevaid ja õpetlikke sõnu! Me naeratasime, samas jooksid silmad vägisi vett. Südamilik.