Üks vana legend räägib linnust, kes laulab vaid üks kord elus, kuid siis ka nii kaunilt, et ükski teine olevus maailmas sellele ligilähedalegi ei saa. Kohe, kui ta lahkub oma pesalt, lendab ta otsima laukapuupõõsast ega väsi enne, kui on kõige okkalisema üles leidnud. Selle oksale istub ta, lööb laulu lahti ning viskub rinnaga kõige suurema, kõige teravama okka otsa. Ja surmapiinas laulab ta nii, nagu ei suudaks ükski lõoke või ööbik. See on laul, mille hinnaks on elu.. Sest suurimat saavutada saab ikka ainult suurimate kannatuste hinnaga.