Käisin emmega Tartu Peetri kirikus head muusikat kuulamas. Jaan sööt, In boil(!!), Tartu noortekoor ja lindpriid. Naljakas oli, kui kirikupapi rääkis rahast. Minu arvates ei oleks pidanud ta seda annetuse värki nii palju rõhutama. Ta koputas pidevalt meie südametunnistusele võõi.. noh. Muidugi, heategevuskontsert, siiski. Lõvid käisid korjanduskotikestega ringi.
Kirikutes on külm ja seal ei saa ennast kõigutada. Kirikus vaatab sulle suuuuuuur suuuur püha meees otsa, kes käed harali, esinejatele taustaks on, koos oma eriti skits altariga. Kirkikud ei meeldi mulle. Kõhe. Kuri. Minu silmis (vähemalt Eesti kirikutes) puudub kirikutes gloriooli. Need plastikust nikerdised ja rohelised exit tulukesed. õh. No ma ei tunne selle asja vastu suurt huvi ka.
eh, väljudes proovisime välja lugeda kirja, mis seal meie kohal oli. On õnn kuulata jumalasõna ja tallele panna. Aga emm luges mulle natuke teistmoodi, nimelt, tallele asemel ütles ta kogemata talle. khm. See nali ei lähe mul niipea meelest ja ma tuletan seda talle aeg-ajalt meelde. ojaa. Einoh, kuule Jumalale panna. Ema ütles oh jumal selle peale.
Maja on külm ja süüa ei ole. Üks mees rääkis telefoniga. See jäi kõrva. Ilmselt rääkis ta oma naisega, kes talle süüa teeks, aga ise parajasti kuskil ära on? Ja ilmselt lootis ta abikaasa kiiremini koju saada. Miks siis maja külm on? Äkki mees ei hakka enda pärast kütma? Aga miks ta siis külmetama peaks? Aga miks ta siis kusagile sööma ei lähe või endale ise süüa ei tee? Aga võib-olla ei rääkinud ta üldse oma majast. Võib-olla ei rääkinud ta oma naisegagi.
Tont seda teab.

Kõik on võimalik.