Meie kiiiiisu on buliimik. Ja muidugi peab tal oksendades pehme jalgealune olema, ehk siis ükskõik, milline tuba, peale minu ja Kerli toa ja köök on ka vanneri kaltsuvaibaga kaetud. See ei ole üldse tore, kas teate? No see, et ta toas ennast kergendab.

Lisaks sellele veab ta igasuguseid elukaid tuppa. Meil on aknad suht koguaeg lahti suvel, võrgud on küll ees, aga see teda ei takista.. linnukesed, hiirekesed ja isegi konnad lähevad mängu, viimased jätab ta söömata küll. Vaata, et sisse ei astu! Igatahes täna hommikul oli jälle kahtlane, emme ja Gabrieli magamistoas pusis omaette ja ma kuulsin mingit iiiiiiimelikku häält. Ema käest kuulsin, et Deisi oli öösel nahkhiire tuppa vedanud.. suht õudne võis olla, ojaaa. Nagu vampiiir pidavat olema, kass õrritas käpaga ja tema ajas tiivad sireli.. Igatahes hetk tagasi tõmbasin kollased kindad kätte, em kergitas kappi ja seal ta oligi- väike nunnu nahkhiireke. Aga oi, ma olen siiski plika ja pidin kiljuma ka ikka ja elukas lendas teise tuppa.. nagu tõeline nahkhiir. Kardina külge. Lõpuks rahunesin maha ikka ja võtsin ta kätte, mhmh. Tüüp pani siukest kisa.. näitas oma hambaid, kahju, värisev ja hirmul. Aga oma kassikesest ma küll aru ei saa! Ta peaks ju sellest teadlik olema, et mingi kiitus teda järjekordse ohvri tuppa tassimisel ees ei oota..