Elas kord üks väike neegripoiss, ta oli õnnetu neegripoiss. Tal ei olnud elu. AGA siiiiis sai ta jumala puudutuse osaliseks, neegripoiste jumala. Ta hakkas elama, elu nautima. Tal oli palju sõpru ja tuttavaid. Enamasti oli ta rõõmus, vahepeal natuke vähem rõõmus, vahepeal oli ta kurb. Ent siis.. tema elus muutus midagi, asjad läksid raskemaks, kuuumaks, lausa tuliseks. Iga elatud hetk võttis sõõmu ta elurõõmust. Ta oli segaduses ja higistas. Ta keha paisus ja tundus, et jumal oli teda alt vedanud, temaga nalja teinud, puudutus kaotas oma võlu, asi vajus lonti, tolknes nagu vedel rosinasai. Kas oli see reaaalsus või unenäo pain? Miks sai tast lõppenud mannetu junn?