Siia käib Liisa jutt. Teda jäi kuulama, samal ajal tundes uskumatust, kust tulevad need sõnad.. Ausalt, mul hakkas häbi. Häbi enese ja teiste pärast. Ma kujutan ette, kuidas ma kuskilt tema elulugu lugeda saan, kellegi teise poolt koostatut, sest paljud on tema kohta uurimustöid teinud kui andekast, fantaasiarikkast ja samas ka väga elulisest kirjanikust. Mul on häbi, et inimesed ei näe kaugemale kui natuke suuremast pe*sest.
Inimene, kes tunneb end üksikuna. Teised teevad asju, mis tema meelt ei köida. Ent üksildus hirmutab teda, ta hakkab toimima nagu kõik ülejäänudki, tegelema samade igapäevaste, harjumuspäraste asjadega. Tundes huvi ebahuvitavast. Ta astus oma mullist välja. Aga lõpuks tuleb oma mulli siiski tagasi astuda, sest kes teab, ehk põrkab kokku taoliste mõtete ja iseärasustega kaaslasega. Ja need, kes seda ei tee, minnes teiste järgi samu vanu ja tallatud ent toimivaid radu, on enese suhtes silmakirjalikud. See on juba natuke rohkem, kui puhas kahe otsaga lorijutt.