Mis toimub?

Käisin Ahjal, tegelikult küll Ahja-Vastse-Kuuste piiiri peal Kotikul, Ahja on ilusam öelda lihtsalt. Elasin tervelt nädal aega tervislikult!!! kuni koju jõudmiseni muidugi. Tegelikult juhtus seal üks äärmiselt mällu söööbiv intsident,mis ei jäta mind uneski rahule. Tegelikult see ei olegi mingi suuur suur stooori, aga ma tahan sellest siia kirjutada, küll aga ei ole ma suuteline neid emotsioone siia kirjutama. Akste looduskaitsealale minna ei tohi, see on külastamiseks suletud. Seal on puust tõke ees, aga kõrvalt läheb rada. Sõitsin rattaga metsa, ja veeel üks näide sellest, millised on inimesed (vaata pilti siis)... no ja muidugi mina, kes ma keelust ei hoolinud ja sipelgaid segama läksin.Pärast selle pildi tegemist kuulsin aina suurenevat mootori müra. Läksin mööda kõrvalrada edasi, et ma jumala eeeeeeest märkamatuks jääksin . Nii, nüüd on see koht, kus ma mõtlesin ainult Ameeerika õudusfilmile, kus mingi vana veok kimab mööda teed ringi, juhiks mingi nokamütsiga peletis.mingi maniakk nooh. Ja umbes nii ta läkski. Mina olin natuke eemal peidus, vana veneaegne veok kihutas rajal, õnneks sõitis ta must mööda. Vaikus majas. Ma ei tahtnud edasi sõita, tahtsin ainult välja.Sõitsin niiiiöelda pearajale, et alalt minema sõita. vaikus tegi nalja mulle, nagu kivi kunagi nalja tegi. See sama veok seisis värava juures, kogu kõndis minu suunas, noh, ta istus roooli taha ju. Ta pidi ju värava lahti tegema. Arvatavasti olin ma avastatud, sest ta suretas mootri uuesti välja, läksin mööda seda kõrvalrada välja ja kui ma temaga kohati olin, suvatsesin sisse kaa vaadata ja ennäe, pilgud kohtusidki, nokamütsiga krõll i r v i t a s mulle otsa.. talle ei olnud näkku mingit Ameeerika õudusfilmi puuet löödud, ta nägu meenutas lihtsalt natuke krõmpsuva mõistusega inimese oma. Ma tundsin, et tal on midagi plaanis, miks ta edasi ei sõitnud? Siis, kui ta mulle juba seljataha jäi, käivitaski auto ja ma olin oma allajäämises üsna kindel. A ta jättis mu ellu siiski, tuututas must möödudes hüsteerilised signaali ja kiiii hutas edasi. Kas nendel autodel puuuduvadki numbrimärgid? No ette ma siiski vaadata ei tihanud. Ta jättis tõkkepuu tagasi panemata, juu tuleb tagasi, mõtlesin. JA SÕITSIN EDASI. lalalaa.. noh, ei olnudki mingit suurt kisa ja tagaaajamist. See võib täitsa võimalik olla, et tema selle hunniku sinna tekitaski. või siis samasugune. Järgmine päev, kui ma juba natuke julgem olin, läksin vaatasin seda väravat vaata, ja see oli pooleks s a e t u d...................................... selline psühh siis.

Aga muidu oli ahjal tore.

Eile oli kah.. imelik päev. Ma lihtsalt PEAN siia ära mainima, et sõin ära paki jogurtit koos helvestega ja veel ühe selle suuure topsi kah. Mured toiduga allla ja kanalisatsiooni, umbes nii. Lõpetuseks Egoist küpsiste tükkidega. ilus!

Päevast imelikum oli õhtu. Lõpuks oli nii, et me põgenesime mingi audi eest. Iga auto eest hüppasime kraavi ja põõõsasse. Ma niiitsin isegi endise õpetaja heki maha.... Naersime vist suurest hirmust. Tegelikult ei oleks eriti naljakas. Kõigepealt pidas auto kinni, neiudneiud, kuhu lähete. Ei saanud neist lahti kuidagi, mina olin juba päästjaid kutsumas (kirjutasin sõnumit, et apppiii pervod) vist ei ole eriti tõsiseltvõetav, sest pärast paari sõnumi saatmist sooviti meile õnne.. ja ilusa jutu eest. ja no mina küll ei tea, kellega Puhja inimestest ühendust võtta, kui asi on natuke nadi, tähendab, kui mingid Till Lindemanni soenguga nolgid sind ära vägistada loodavad. Ma ei liialda, kui me lõpuks lubasimegi neid seal ooodata (et lahti saada!!!) hüppasime kohe pimedale staadionile ja kui nad veel tagasi tulid ja kuidagi väga kurjalt kõik nurgakesed oma auto tuledega valgemaks tegid, et meid üles leida, siis oli hirm nahas küll, me olime hekis : D ja mina olin hämmingus ja kuri. telefon sai kõik endale kaela, edastab mulle igast sitta, viskasin ta kuskile ja nüüd ongi aku patsikummiga kinni. Varsti lähen otsima seda tagust. Ei me tõesti kartsime. ja naersime ja mina olin vist rohkem hirmul ja sain laura peale vihaseks, et ta mingit kangelannat mängib, auto numbrimärgi järele luurates.. ega me koguaeg seal hekis kaa kükitanud. Teisi hekke oli kaa, nagu alguses ära märgitud sai (tra kui imelik jutt) ja punase maja taga olime ja me hüppasime isegi bmw eest kuskile võpsikusse ja pesoooo. Ma ei ole pärast Andre sünnnipäeva nii maalähedane olnud, porine. Aga tegelt kaa, mina arvan, et üks tüüp kõndis isegi jala. Nad tiiirutasid ikka päris tükk aega. väike väike puhja. Kõik olid kuskil ära. Vaata siis

Põlve peal on suuur sinine lahmakas. Seisin rattaga ja lihtsalt kukkusin pikali.. minu osavusest jutustavad ka teised jutud, aga need on juba teised jutud.

.. ja ahjal oli tõesti tore.. jalgrattaga sõita, Marili ja isa olid tööl terve päeva ja mina sõitsin, kuhu jumal ainult juhatas. Tundmatusse. Eriti kurvid, kurvid tõmbasid, nende taga nagu peituks midagi.. midagi, mida sa otsid, aga millest sa ise teadlik ei ole. nii umbes. Uskumatul kombel ei hammustanud ükski koer tagumikku küljest. Peale inimeste kardan veel koeri. Sest koerad on ju umbes nagu inimesed. Jälle see umbes! Nad elavad inimestega ja puutuvad nendega pidevalt kokku, juu siis on. Jube arg olen ikka! Päris Ahja poole sõites, õigemini sealt tagasi sõites,tuligi üks koer aiast välja. ta oli SUUUR ja ta haukus ja mind terve tee kummitanud mõte: vabandage, palun hoidke oma koera kinni, kuni mind enam näha ei ole, ta plaanib mind ära süüa, lausa kriiiskas mu peas. Kui mu suust fraaas SEE VEEL PUUUDUS välja hüppas, liputas koer juba saba,tagasihoidlikult küll, aga ta laskis mul südamerahuga edasi sõita. See oli mu ainuke kokkupuude Lõuna-Eeesti koeradega. Dharma-Mira on kiisu ja Tarapita. haah. dharm-mira tarapita on RASEE, ise veel alles lapseeas. Kas vanemad kiisud kassiopeial vaataksid ja võngutaksid päid ja ütleksid samasugusel noomival toonil, et tänapäeva nooorus on hukas!

Vist päev enne ahjale minekut vaatasin minu ja Maarja pärnu pilte. Kurku tuli kibe tunne. Sest asjalood on mitte nii nagu nad kunagi olnud on. Jahe naeratus, võib-olla isegi käeviibe. Ma olen päris palju sõpru kaotsi läinud lasta. Aga see on täpselt see koht, kui me pätakatena Mariga nende Viljandi maakodus Heleni ja Jüri toas mingist sallist kinni hoidsime, kumbki lahti ei lasnud, mõlemad sikutasid ja tirisid. küüntega. juustest, nahk näppude vahele. Aga lõpuks oli ikkagi nii, et ma sain nii kuramuse kangekaelse Mari alistatud.. ära üldse protesteeeri! Ja ma arvan, et päris paljud inimesed teavad, kui raske on ise targem olla. Aga võib-olla mind lihtsalt ei häiri. Võib-olla tunnen kurbust nagu mingit kohustust, pean kurb olema. Noh ja siis kodus avastasin ühe naljaka asja, mis tõestab, et ka tema ei kavatse sallist lahti lasta, krahmab koguni juurde. Aga mis neist inimestest. Ei hakka laskuma inimloomuse jamasse. Seda sain oma oranzist raamatust küllaga. ja nüüd soovitangi teile soovitusega mu soovitus oma soovi sisse võtta! Elizabeth Gilberti " Söö, palveta, armasta".

Sügavkülmas on veel egoisti.