Turu pealt jääb kartuli sort, mis on salati jaoks kõige kõige parem ostmata, sest tädi, kes seda head kartulit müüb, on ise seal leti taga kui tigedust täis tikker. Ühe vana tädi peale oli üleolev ja tõrkuv, okkaid täis. Tegelikult mulle turul käia meeldib. Seal on ilus, ent nukker. Kahju on vanadest. Eriti taatidest. Nad tunduvad nii heasüdamlikud. Ja neil on kurvad silmad. kevadel müüs üks vana kartuleid, ta pidi nad maha müüma, sest ta oli oma kaassöööja maha matnud ja üksi poleks ta kartuleid ära süüa jõudnud. kas oleks isugi.

Erinevalt kellestki teisest, nagu näha/teada. Pirukad on Marile, et ta seda vaadates kõhu täis saaks.

Tuul on sõnad ära viinud. Kaks päeva ei ole minu suust juttu välja tulnud. Kisu palju tahad.

Homme lähen Ahjale, võib-olla läheb sinna töölegi kunagi. Võtan ratta kaasa ja liiklustestid kah ja ühe oranzi raamatu, laupäeval lähen arki ja sealt kilinal-kolinal rabarockile. Kahju on see, et enne Sooome minekut lube valmis ei saa, järjekord on pikk ja lai. Ja arvatavasti kavatsen veel sõidus läbi kukkuda.

Ja ma arvan, et pidu on liiga palju olnud. ......................... tegelikult ei ole!!! Tegelikult peabki ringi kukerpallitama.

Tegin täna Gabrieli vanadest teksadest jubedalt lühikese seeliku endale. Peab mingit tüllli või pitsi alla toppima sinna. Muidu olen kah nagu umbes ainult vööd kandev TSIKK. oh õudust!

ja mu kasss viskas emmega siukset vempu, et katsejänesed, kellele ma seda lugu rääkinud olen, on pisarsilmi seda kuulanud. Aga kõigile ma seda siiski ei räägi. Nõrganärvilistele näiteks.

Ja vahest tundub, et ma lihtsalt loobin sõnu tuulde, mõtlemata, kuhu nad kanduda võivad ja milleks kujunevad. tsunaamiks või vesipüksiks või mida iganes.

Paaari minuti jooksul selgub, kas ma lähen veel välja keeerlema või keedan teed ja võtan oranzi raamatu pihku. Head öööd!